Ajakirja Jalka värske aprillinumber kirjutab, et 21aastane Artur Rättel võib tulevikus Eesti koondises tegusid teha, kuid kõigepealt tuleb leida tee välismaale. Muuhulgas räägib noormees oma plahvatuslikust temperamendist, vene juurtest ja sellest, et Krimmi sündmustes on ta Ukraina poolt.

2008. aastal mõtlesid jalgpalliga lõpparve teha. Kui sa seda teinud oleks, siis kellena sa end praegu näeks?
Ma ei oskagi ette kujutada. Alguses oli plaan olla Pärnus keskkoolis, aga kuna Levadia ostis mind noortesüsteemist ära, olin teoorias nende mängija ja minu lõpetamine oleks neile halb olnud. Levadia juhatuse liige Andres Leht tuli Pärnusse, kus arutasime ja kaalusime asju. Alguses ütlesin, et tahan Pärnusse jääda, aga mõistsin kuu ajaga, et Pärnus pole mitte midagi teha.

Mis Pärnus halvasti oli?
Väike linn, võimalusi on kordades vähem. Pole professionaalseid tingimusi. Seepärast Pärnu jalgpall natukene seisabki.

2002. aastal ilmunud Pere ja Kodu ajakirjas kirjeldas su klassijuhataja sind kui silmapaistvalt andekat matemaatikas. Olid siis küll kõigest üheksa-aastane, aga oled sa millalgi üldse ülikooli peale mõelnud?
Enda plaanidesse pole see kuulunud. Pigem avaldas ema survet ning avaldab praegugi, et ma läheks mõnda eriala õppima, et siis halvema stsenaariumi korral ei jääks ma tühjade kätega. Olen talle üritanud selgitada, et raske on kaht asja korraga teha. Võibolla ongi raske aru saada, kui ise pole sellises situatsioonis olnud. Praegu tahan keskenduda jalgpallile, õppima jõuab iga kell minna.

Mida sa õppida tahaks?

Raske öelda. Matemaatikat mitte. Algklassides oli arvutamine ja siis taipasin kiirelt, edasi läks tegelikult keerulisemaks ja matemaatika valmistas mulle probleeme. Gümnaasiumis olid küll mõned tunnid, mis olid huvitavad, näiteks keemia.

Möödunud suvel ja sügisel käisid testimas nii Šotimaal (St Mirren ja Kilmarnock) kui Tuneesias (CS Sfaxien)? Kuidas sinna said, mis muljed jäid?
Need testimised olid kõik klubi kaudu. Levadia juhatus oli mulle variante otsinud, Šotimaa oli kuidagi ka Marko
Väljaga seotud. Seal oli igatahes väga kihvt ja positiivne, eriti just Kilmarnockis. Sealt oli muide talvel uuesti reaalne huvi ja mul jäi seetõttu isegi Venemaale (Kubok Sodružestvale – toim.) minemata. Kilmarnockist öeldi, et on 99% kindel, et lähen suveni laenuks. Aga millegipärast jäi katki. Ei teagi, miks. See mõjus mulle halvasti ja tõmbas tuju alla. Esimesed kaks päeva ei vastanud ma kellegi telefonikõnele ega viitsinud kellegagi rääkida. Mingi treener oli küsinud, mis Arturil viga on, kas tal on naisega mingid probleemid? Ma seletasin ära, et kõik langes ühte puntrasse. Oli mitu asja korraga ja olin korra vaimselt täiesti katki. Sellest peab kiiresti üle saama. Mind häiriski kõige rohkem see, et ma ei saanud Venemaale minna, seal oleks saanud 5–6 head mängu. Ei saanud ühte kohta, ei saanud teise kohta. See ajas natuke närvi. Aga kokkuvõttes peab positiivne olema, küll tuleb neid hetki veel. Pead ei tohi norgu lasta.

Tuneesiast ka midagi mäletad?
Kohale jõudes oli baas võimas ja normaalne, aga see väljak, kus nad trenni tegid, oli täiesti naljakas ning meenutas Sõle gümnaasiumi staadionit. Tõsi, peaväljak oli remondis ja nad tegid selle kõrval, aga see oli ikkagi väga kohutav. Ma rääkisin kohalike mängijatega – ja iga kord, kui keegi Euroopast tuleb, ei tehtagi temast reaalselt välja. Kui ma poleks ise küsinud midagi, siis ma olekski olnud oma toas ja võtnud kolm päeva järjest päikest. Treener küsis, kes sa oled ja kust sa tuled. Selle kohaga läks natukene halvasti.

Oleksid nõus Aafrikas mängima?
Pigem ei. Eurooplased pole seal väga teretulnud, pigem nad tahavad ikka kohalikega mängida.

Miks nad siis üldse kutsuvad testima?
Klubi president ongi selline, kes ise kutsub mehed ja komplekteerib võistkonna. Seepärast polnudki keegi teadlik, et ma tulin. Suur segadus.

Mis arvad, miks sa veel välismaale pole pääsenud?
Välisklubid vaatavad seda, palju mängijal lepingut alles on. Kindlasti uurib klubi esimesena, kui palju mängija eest raha küsitakse. Kui saaksin lepingu lõppedes tasuta minna, siis kuhugi ikka saaks. Praegu on mul lepingut alles veel kaks aastat. Eelmise aasta lõpus oli üks aasta, aga siis pidin pikendama ja mu lepingusse lisati väljaostuklausel. Ma arvan, et see on liiga suur summa välisklubidele, kes eestlaste eest ei taha nii palju maksta.

Miks pikendasid?
Kui ma ei oleks pikendanud, siis oleks mul suvel olnud võimalus teha ükskõik mis klubiga eelleping. Minule hea, aga klubile halb. Nende eesmärk on mängijaid müüa ja saada tulu. Tänu sellele tuleb Eesti jalgpall kopikatega kokku.

Põhimõtteliselt tulid siis klubile vastu?
Pigem küll. Oleksin saanud ka mitte pikendada, aga siis võibolla teeksin praegu ainult trenni ja oleks mänguvõimalusi vähem. Tülli polnud ka mõtet minna.

Eelmise aasta augustis ütlesid, et talvel vaatad uuesti välismaa poole. Kas käisid kuskil testimas?
Sel talvel ei käinud. Oli variant minna Hollandisse Willem II meeskonda, aga Levadia ei andnud enne rohelist tuld, kui lepingupikendust polnud. Ja kui tuli lepingupikendus, siis kadus teiselt poolt huvi ära.

Kui suur eesmärk välismaa sulle on?
Tegelikult ikka väga suur. Kui peaaegu kaks aastat tagasi esimest korda huvi tunti, siis lootsin, et läheb natuke kiiremini, aga võibolla pole seni mänguliselt piisavalt silma paistnud.

Kes esimesena huvi üles näitas?
Siim Lutsu praegune klubi IFK Norrköping. Olin seal nädal aega.

Kas oled seadnud mingi piiri, et mingiks kindlaks vanuseks pead kindlasti välismaale pääsema?
Ei teagi. Teoorias tahaks kindlasti selle aasta lõpuks, aga siis tuleb hea hooaeg teha ja jäädavalt põhikoosseisus püsida. Praegu on neljas aasta Levadias ja ikka on vahepeal nii ja naa. Mõnikord tuleb tõesti väga hea mäng ja siis natuke halvem. Tahaks, et tuleks stabiilsus ja meeskonnal läheks hästi ning endal veel paremini.

Millest see kõikumine tingitud on?
Eks igasugused pisiasjad. Treeningul lased mõni hetk lõdvemaks, eelmine aasta väsitasid sõidud. Sain just pärast vigastust (Rättel sai mullu kevadel pöialuu vigastuse, mis jättis ta paariks kuuks palliplatsilt kõrvale – toim.) vormi ja käisin kolmes erinevas kohas testimas ning seetõttu jäi 5–6 Levadia mängu vahele.

Mis liigas sa kõige rohkem mängida tahaksid?
Seda on palju küsitud. Mulle meeldiks näiteks Madalmaad. Ega Inglismaa ja Šotimaa poleks ka pahad. Tahaks kõige kõrgemale tippu jõuda. Ei välista ka ühtegi suuremat varianti.

Kes sinu agent on?
Jonne Lindblom, kes on ka Siim Lutsu ja Henrik Ojamaa agent. Alustasime ligi poolteist aastat tagasi ja tegelikult oleks ta suutnud mu kuhugi viia, kui ma poleks lepingut pikendanud, aga see oli minu valik. Ma kartsin. Ma tean, mis on enne Levadias toimunud üleminekute ja lepingupikendustega. Tundsin võibolla, et seda pole mulle vaja. Oleksin võinud siis vaimselt veel rohkem murduda.

Mis su suurimad miinused mängijana on?
Võin öelda, et stabiilsusest jääb siiamaani puudu. Teiseks, Marko (Kristal – toim.) peab mulle alati enne iga mängu sõnad peale lugema, et kui sa muud ei suuda väljakul teha, siis tee tööd. Töövõime võiks parem olla, et suudaks meeskonda kaitses rohkem aidata.

Individuaalset trenni teed?
Peale trenni vahel ikka jään väljakule ja teen lisaspurte ning harjutan rünnaku lõpetamisi. Käin ka näiteks ujumas. Vahepeal peab tõesti lisa tegema.

Kas Rimo Hundi lahkumine tegi su elu mõnevõrra kergemaks?
Võibolla natuke tõesti tegi. Eelmine aasta me alustasime koos, kuna Ingemar oli vigastatud. Algus oli väga hea, aga siis sain vigastada. Peale seda Rimo alati mängis ning mina vahetasin pigem Teeveriga. Samas tulid see aasta muidugi uued ründajad, nii et tuleb end veel paremast küljest näidata.

Sind on iseloomustatud kui veidi ülbet mängijat. Kas oled nõus?
Mhm. Ei vaidle vastu.

Kuidas see ülbus väljendub?
Võibolla ma polegi ülbe, aga ma võin hästi kergelt närvi minna. Võin reaalselt plahvatada ja kellegi peale karjuda ning mängutuju täitsa ära kaotada. Sealt tekivad ka eksimused. Viimase paari aastaga on paremaks läinud. Varem oli nii, et kui trenni alguses läks tuju ära, siis polnud terve trenn minust kasu. Enam iga pisiasja peale ei ärritu.

Oled etniline venelane. Kuidas nii hästi eesti keelt räägid?
Kõik mu sugulased on venelased ja omavahel rääkisime ka vene keeles, aga lasteaeda pandi mind eestikeelsesse ja siis hakkasin emaga rääkima nii vene kui eesti keeles. Meil mõlemal oli vaja keelt praktiseerida. Siis üritasin vanaemaga eesti keeles rääkida ja tema ka proovis. Niimoodi tulid kõik kaasa ja praegu on nii, et keegi umbkeelne pole, kõik saavad õnneks aru. Nüüd on aga vene keel ununenud. Koolis küll lugemisraskuseid polnud, aga kirjutamise ja tähtedega on natuke halvasti. Räägin eesti keelt paremini kui vene keelt.

Tunned end pigem eestlase või venelasena?
Pigem eestlasena, aga kuidas see täpselt väljenduma peaks? Ma olen ikkagi käinud Eesti koolis ja hariduse olen saanud eestlasena. Isa siiski vahepeal tuletab meelde, et ära unusta, et su sees voolab vene veri.

Hümni oskad kaasa laulda?
Oskan, aga ma olen ise endale paika pannud, et mina vaikin ja kaasa ei laula.

Miks?
Ei teagi. Lihtsalt ei meeldi eriti laulda teiste ees.

Mida Ukraina kriisist arvad?
Ma olen igasuguseid teooriaid kuulnud. Ma olen ise ka uurinud, mis maailma mastaabis ja valitsustes toimub. Võib leida väga palju huvitavat informatsiooni. Mina olen Ukraina poolt. See, mis Venemaa teeb, on täiesti vale. Ka see propaganda, mis nende meedias toimub. Rahvale näidatakse seda, mida nad näha tahavad.

Kust infot saad?
Ikka Eesti uudistelehtedest. Muidugi ka Facebookist, sest seal kõik levitavad erinevaid asju. Igal pool on erinev jutt, äkki lõpuks saab mingi järelduse teha.

Aprillikuu Jalka on müügis. Ajakiri maksab 2.20.
Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php