Kommentaarid 10
- naistele ei maksta kõrgliigas palka, seega väljavaade professionaalsele tasemele jõudmiseks on kesine. Kellele alt üles vaadata? Kust tuleb motivatsioon?
- usun, et protsentuaalselt on naisterahvastel keerulisem ühendada karjäär, hobid ning pereelu kui meesterahvastel, kuna meie ülesanded on pereelus erinevad.
- kulud. Olen sellest ka mõni aasta tagasi reaalselt ühe kõrgliigas mängiva võistkonna näol näidet kuulnud, kus naiskond tõi viiekohalise summa miinust hooaja kohta. Reaalsuses, kui sul on valik, kas lükkad suure miinuse või maksad trahvi, siis oleneb lõpuks trahvi suurusest, kas pole?
- väljaku- ja ajakulu. Meil on isegi peale vingete hallide ehitust väga suured probleemid mõistlike treenimisaegade ning väljakutega. Ainult kaht sorti grupp on valmis 20:30-22:00 ajal treenima: ultrafännid, kes käivad trennis enda lemmikvõistkonna särgiga ning ca 20 kuni 30-aastased noored, kes arvavad, et neil on reaalselt veel variant profitasemele jõuda. Et naised kuhugi valemisse mahutada, siis see võtab kelleltki teiselt aega ja väljakut. Mis ohverdus tuua?
- kas tegu on Pohlaku ühe eesmärgiga? Kuna meie EJL-nimelisel lohel on ainult üks pea, kes võib mõelda, tegutseda ning otsustada (naiste jalgpallist rääkides vahetas ta ju ainuisikuliselt välja koondise treenerid) täiesti üksinda, on vaja arenguks Pohlaku huvi. Pigem vist siis pole?
Hea mõtteharjutus, ma arvan.
Ma käisin kord siin "heade mõtete linnas" Tartus naiste jalgpalli vaatamas, sest sain tasuta pileti. Olevat mingine naiste noortekoondise mäng. Ausalt kah, ma jäin seal vaatama midagi muud kui jalgpalli. Niiviisi oli ka hiljuti toimunud naiste jalgpalli maailmameistri võistlustega (need mis toimusid Austraalias ja Uus-Meremaal) ja peale seda ma pole enam vaadanud.